Buu­mi ajal oli kin­nis­va­ra­maak­le­ri­tel ta­vaks ju­tus­ta­da, et kin­nis­va­ra jä­re­le on ala­ti nõud­lust, sest ini­me­sed ju ik­ka sünni­vad, abiel­lu­vad, la­hu­ta­vad – elu on pi­de­vas lii­ku­mi­ses. 

Põhimõtte­li­selt on see õige jutt, isea­si mil­list hin­na­ta­set ja te­hin­guak­tiiv­sust sel­le­ga põhjen­da­tak­se.

Sündi­va-abiel­lu­va-la­hu­ta­va kon­tin­gen­di kraes­se saab aja­da osalt vii­ma­sel ajal ilm­ne­nud tu­ru elav­ne­mi­se mär­gid. Näi­teks fak­ti, et eri­ne­valt ta­va­lis­test aas­ta­test, kus äge ost-müük toi­mus ke­va­del ning kesk­su­vel saa­bus ra­hu­ne­mi­ne, tõotab tä­na­vu hoo­pis juu­li ku­ju­ne­da Tal­lin­na kin­nis­va­ra­tu­rul se­ni­se aas­ta kõige ak­tiiv­se­maks kuuks.

Süda­su­vi­ne ak­tiiv­sus po­le­gi nii ime­lik, kui ar­ves­ta­da, et elua­se­me­hin­nad on vii­ma­se aas­ta­ga lan­ge­nud märk­sa kii­re­mi­ni kui sis­se­tu­le­kud, li­gi 16-prot­sen­di­ne tää­puu­dus (Eu­ros­ta­ti and­me­tel) tä­hen­dab, et 84 prot­sen­dil tääst hu­vi­ta­tud isi­ku­tel on tää ole­mas, pan­gad po­le elua­se­me­lae­nu­de väl­jas­ta­mi­sest täie­li­kult loo­bu­nud ning eu­ri­bor on vä­ga ma­da­lal ta­se­mel.

Nii mõnel­gi ju­hul võib eluase­me ost­mi­ne ol­la prae­gu pal­ju mõist­li­kum samm kui ke­set buu­mi, mil se­da eks­li­kult vä­ga tar­gaks te­ge­vu­seks pee­ti. Kas võib­ki siis nüüd äel­da, et kin­nis­va­ra­tu­ru põhi on käes?

Pelglikkus püsib

Psühho­loo­gi­li­ne taust, mis va­he­peal ini­me­si hul­lu­ta­da ai­tas – soov oma ela­mis­tin­gi­mu­si pa­ran­da­da – po­le muu­tu­nud. See soov on eest­las­tes en­di­selt ole­mas, kuid pa­ra­ne­nud on aru­saa­mi­ne oma te­ge­li­kest võima­lus­test ja sel­lest, mis pä­ri­selt kva­li­teet­kin­nis­va­ra mõõdu väl­ja an­nab. Va­li­ma­tu os­tu­hul­lu­se kor­du­mi­ne en­ne 10–15 aas­tat, kui pea­le on kas­va­nud uus põlv­kond kin­nis­va­raost­jaid, ei ole tõen­äo­li­ne. Pelg­lik­kus ise­gi mõist­li­ke te­hin­gu­te ees võib pü-si­ma jää­da mõneks aas­taks – siin sõltub pal­ju Ees­ti mak­ro­ma­jan­dus­li­kest suun­du­mus­test.

Tei­ne täh­tis nõud­lust mõju­tav te­gur on lae­nu­de kät­te­saa­da­vus. Tea­tud ma­hus pea­vad pan­gad kin­nis­va­raost­jai­le lae­nu­de and­mist jät­ka­ma kas või sel­lepä­rast, et oma fi­nant­see­ri­tud aren­dus­te­le või hät­tajää­nud lae­nuvõtja­te va­ra­le ost­jaid lei­da. Ku­na hin­nad on tub­lis­ti lan­ge­nud, võib väl­jaan­tud lae­nu­de ma­hu vä­he­ne­mi­ne jät­ta olu­kor­rast pet­li­ku mul­je – ko­gu müügis ole­va kin­nis­va­ra ost­mi­seks po­le­gi ost­jail prae­gu va­ja sa­ma pal­ju lae­nu kui eel­mi­sel aas­tal.

Int­res­simää­ra­delt, mis sa­mu­ti kin­nis­va­ra­hu­vi­lis­te os­tujõudu mõju­ta­vad, võib lä­he­ma viie aas­ta jook­sul oo­da­ta vä­ga eri­ne­vaid aren­guid. Ena­mi­ku lae­nu­de baa­siks olev eu­ri­bor, na­gu äel­dud, on prae­gu vä­ga ma­dal, aga sel­lest ei to­hi las­ta en­nast ui­nu­ta­da, sest eel­du­sel, et paa­ri-kol­me aas­ta pä­rast on eu­roa­las def­lat­sioo­ni ase­mel prob­lee­miks saa­nud inf­lat­sioon, on ka eu­ri­bor tõus­nud mi­tu kor­da kõrge­maks. Võima­lus, et eest­las­te­le kom­pen­see­riks osa sel­lest tõu-sust meilt küsi­ta­va ris­kip­ree­mia vä­he­ne­mi­ne, on sa­mal ajal vä­ga kaht­la­ne.

äär­mus­li­kul ju­hul – kui juh­ti­vad ma­jan­du­sed krii­si lee­ven­da­mi­se eesmär­gil pai­su­ta­tud ra­ha­pak­ku­mi­se ta­ga­sitõmba­mi­se­ga hil­jaks jää­vad – võib aga kin­nis­va­ra jäl­le ka in­ves­tee­ri­mi­sob­jek­ti­na pä­ris po­piks muu­tu­da, sest pan­ga­kon­tol või ra­ha­tu­ru­fon­dis on ra­ha inf­lat­sioo­ni eest hal­ve­mi­ni kaits­tud kui kin­nis­va­ras või akt­sia­tes.

Allikas: 22.juuli 2009.a. Eesti Päevaleht