Eilses Postimehes avaldas Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja ülar Mark arvamust, et Tallinn vajab ohtralt uusi korterelamuid. Mõningate artiklis toodud seisukohtadega võib nõustuda, kuid mõned nõuavad kõrvale teist arvamust.

Olukorras, kus meil ühiskonna rikkust arvestades on elamispinda ühe elaniku kohta täiesti piisavalt ja elamufondi uuenemine on vaatamata mahtude langusele normaalse lähedasel tasemel ei peaks me arutama elamispindade massehituse teemat liiga tõsises võtmes.

Elamispindade (kinnisvara) eluiga on võimalik korrapärase haldus- ja hooldustää käigus pikendada. Seetõttu ei hakka paneelelamute elamute eluiga otsa saama. Kui hooned peaksidki vastu ainult neile esialgu ettenähtud aja, siis puuduksid meil vanalinnast elamud, mis on pärist eelmise aastatuhande algusaastatest.

Kui korrapärast tääd ei ole korralikult tehtud, siis tuleb ühel momendil suurem renoveerimine ette võtta. Olemasoleva elamufondi renoveerimine on majanduslikult ja sotsiaalselt odavam, kui uue elamispinna loomine. Igal juhul on keeruline leida kompromiss mitmekümne või mitmesaja korteriomaniku vahel, kuid paratamatuse tulemusena on see siiski võimalik.

Eraldi küsimus on regionaalpoliitiline. Tallinna massehitus tõmbaks nagu kuri tolmuimeja kõik inimesed muudest piirkondadest Tallinnasse. Tallinna elamufondi teistest piirkondadest kiirem uuenemine on seda siianigi teinud, kuid lisadopingut selle protsessile lisada ei ole vaja.

Omaette aspekt on muidugi maksuvõime. Kui raha ei ole, siis tulebki unistustekodust kehvema pinna peal elada. Tänane Eesti perekond peaks uuele massehituse käigus rajatavale pinnale kolides ohverdama igakuisest sissetulekuust täiendavalt vähemalt 500 €. Enamus inimestel seda raha lihtsalt ei ole.

Ja mis saab olemasolevast elamufondist? Kes selle peaks kokku ostma? Kas rikkuses suplev riik või linn? Ja mis peaks uus omanik sellega edasi peale hakkama?

Uute põldude massiline korterelamutega täitmine tähendab seda, et senistest „mägedest“ saavad hõredalt asustatud, kuid siiski asustatud getod, kus uluvad tuul ja kriminaalid. Maju ju maha lammutada ei saa, sest igas korterelamus on ikka mõni inimene, kes ei saa, ei taha või ei suuda armsakssaanud kodust lahkuda.

Massehitus on ka see, mis saaks täätada ainult omavalitsuse ja/või riigi toel. Kui anda arendajale tasuta maa, osta talle tasuta betoon või anda muid soodustusi, siis suretab see ülima efektiivsusega kiiresti välja eraettevõtetel baseeruva kinnisvaraarenduse. See ei oleks lihtsalt enam konkurentsivõimeline.

Eraõigusliku arendustegevuse kadumine tähendab, et 15-20-aastases perspektiivis on elamufondi rajamise ülesande enda peale võtnud riik (omavalitsus), kes jagav kortereid teenete eest nagu nõukogu kohti linna- või riigiasutustes. Pikaajalises perspektiivis tähendab see soovitule vastupidist tulemust ehk elamispindade pakkumise vähenemist ja seeläbi elamistingimuste halvenemist.

Vaatamata tehtud kriitikale tuleb nõustuda, et elamispindade kvaliteet ehk nende renoveerimine on murepunkt, mis vajab täiendavat tähelepanu. Seda saab toetada läbi soodsate krediitide, miks mitte ka läbi tüüpmajadele tehtavate tüüplahenduste odavalt kättesaadavaks tegemise.

Nõustuda tuleb sellega, et elamufondi kvaliteedi tõstmine nii korterelamute kui ühepereelamute puhul on teema, mis vajab läbimõeldud sekkumist. Olgu selleks seni kehtimajäänud eluasemelaenu tulumaksuvabastus või muud majandushoovad.

Tõnu Toompark

Eesti Kinnisvarafirmade Liit

Juhatuse liige

+372 525 9703

tonu@adaur.ee