• Esileht
  • Hindrek Riikoja: oodatud rahuaeg

Hindrek Riikoja: oodatud rahuaeg

Ma ei taha viimastel nädalatel olla nende nahas, kes Maakri tänaval või Liivalaia ääres elavad. Varasest hommikust kuni hilise õhtuni käib üks pidev müristamine. Stockmanni kaubamaja kõrvale hakkab kerkima järjekordne kõrghoone. Nagu mitmel pool mujal Tallinnas ja teisteski linnades, kus uusi maju kerkib ikka veel nagu seeni pärast vihma. Kuigi kinnisvaraturul pidavat olema suur kriis.

Eestis armastatakse äärmusi – kui korterite ja majade hinnad kerkisid aastas kuni kolmandiku, räägiti hinnarallist ja unistati kinnisvaraturu stabiliseerumisest. Unistati ajast, mil korteriostja võib rahuliku südamega kümme-kakskümmend korterit üle vaadata ega pea kartma, et see pool tundi pärast tema vaatamist ära ostetakse.

Tänaseks on see aeg kätte jõudnud. Müüjate turust on saanud taas ostjate turg ning inimestele ei saa enam igasugust saasta korteri pähe maha müüa. Taas on muutunud oluliseks see, et eluase oleks kvaliteetne ja seinad ka tuult peaksid.

Aga nii mõnigi peab ikka langema äärmustesse ja rääkima suurest kinnisvaramulli lõhkemisest. Rääkima sellest, kuidas kohe-kohe paisatakse sundmüüki tuhandeid kortereid, sest omanikud ei pruugi nende peale võetud laenudele enam lisatagatisi leida. Sellest, et samad inimesed veel aasta-paari eest stabiliseerumise vajalikkusest rääkisid.

 

Kinnisvaraturul ei ole kriisi, vaid on saabunud normaalne aeg, kus hinnad ei rallita ja saasta müüa ei saa. Mõnele väikearendajale või spekulandile võib see ju valus ja talumatu olla, kuid keskmisel inimesel on sellisest olukorrast ainult võita. Enam ei pea nutma selle pärast, kui sa oled pool aastat kinnisvaraostuga hiljaks jäänud ja selle ajaga sadu tuhandeid kaotanud.

Kogu Eesti liigub järjest enam selle poole, et ka meile jõuab igav Põhjala aeg, kus midagi erilist ja päärdelist ei sünni ning asjad liiguvad vaikselt ja omasoodu. Tegelikult on suur osa inimestest ju taolisest elukorraldusest kogu aeg unistanud. See ongi see Läände jõudmine, millest meil nii palju on räägitud.

Tore on ka see, et need samad uusasumid, mida aastate eest koleduse etaloniks nimetati, on nüüd vaiksed ja rahulikud rohelised külakesed, kus, olgem ausad, on päris mõnus ja rahulik elada.

Nüüd jääb üle oodata vaid seda, et ka ehitusturul asjad normaalsetesse rääbastesse liiguksid ning kaoks olukord, kus iga külajoodik võib ennast ehitajaks nimetada ja selle eest ulmelisi palku küsida. Mõnele ettevõtjale on see küll valus tulevik, aga mis siis.

Allikas: Postimees,14.juuli 2007

© 1994-2019 EKFL | Privaatsus