“Teile ei anta laenu.”

See filmist “Suvi” eestlastele pähe sääbinud lause on jäänud viimastel aastatel kuulmata liiga paljudel ameeriklastel, kellele tõepoolest poleks tohtinud mingil tingimusel raha anda. Ning nende tasumata kohustuste pärast võib veel kogu maailma majandus upakile lennata.

Majanduskoostää- ja arenguorganisatsioon (OECD) alandas hiljuti peaaegu kõigi liikmesmaade kasvuootusi. “Usun, et rahanduskriis hoiab meid tegevuses suurema osa 2008. aastast,” andis Prantsuse raadiojaamale Inter oma pessimistliku hinnangu Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker.

Kriisi tõsiduse tõenduseks astusid mitmed maailma keskpangad eelmisel nädalal enneolematu sammu, teatades üheskoos, et paiskavad krediiditurule täiendavalt 110 miljardit dollarit. Pankadele antavate lisalaenude puhul aktseptitakse märksa laiemat tagatisteringi ning neid hakatakse jaotama oksjonitel. Vähemalt Euroopa Keskpanga jaoks uudne meetod peaks aitama murda kommertspankade tavapärast tõrksust küsida raha keskpankadelt muidu kui vaid viimases hädas.

Keskpangad loodavad, et rahasüst aitab üle saada krediidipõuast, mis juba augustist alates takistab üha sügavamalt maailmamajanduse tääd.

Kui nii, siis tulid esimesed reageeringud külma dušina. Loodetud kukkumise asemel Euroopa pankadevaheline intressimäär euribor vaevalt võbeles. “See programm ei ravi vähkkasvajat, mis meid niisuguse olukorrani viis,” kommenteeris Financial Timesile UBS-i analüütik William O’Donnell.

Küsimus on usalduses

Vähkkasvaja tähendab usalduse puudumist. Pangad lihtsalt ei taha üksteisele rohkem raha laenata, sest keegi ei saa enam olla kindel võlgniku maksevõimes. Pankade vähese likviidsuse tõttu jäävad raha saamisel hätta needki, keda võib igati ontlikeks klientideks pidada. Kukile võetud halbade laenude tagajärgedest pakub eheda näite peaaegu pankrotti läinud Briti pank Northern Rock, mille väljaaitamiseks on kulunud umbes 25 miljardit naela maksumaksja raha.

Maailmapanga hinnangul ähvardab panganduskriis küündida Jaapani 1990. aastate krahhini ning ületada kõiki finantskriise, mis on maailma tabanud 1970. aastatest saadik.

Asjalugu sai alguse sellest, et ühel hetkel tundus elu palju roosilisemana, kui see tegelikult oli. Rahakraanid avati lausa kirvega: hapuksminevaid laene näib olevat jagatud sadade miljardite dollarite eest. Ja mis kõige hullem: keegi ei tea täpselt, kus need kajastuvad – suurem osa riskantseid tehinguid on peidetud teiste finantspakettide sisse ning siis rahvusvahelistel rahaturgudel edasi müüdud.

USA majandus kasvab siiski edasi. Kuid eluasemekriis on jõudnud teise ning ühtlasi ohtlikumasse faasi. Fäderaalreservi eksjuht Alan Greenspan hindab praegu majanduslanguse võimalust peaaegu üks kahele.

Nagu ikka, ei tule hädad üksinda. Just nüüd, kui krediidipitsitus maailmal hinge korralikult kinni pigistab, kompab saja dollari piire ka toornaftabarreli hind. Nagu hindas ajakirjale Economist Goldman Sachsi analüütik Jan Hatszius, võib kallis kütus tuleval aastal USA-s tarbimist vähendada tervelt 1,2 protsendi võrra.

Ehkki keskpangad on nüüd viimaks ärganud, küsivad paljud: kus te varem olite? Nii kritiseeris Inglise Panga turgudejuht Paul Tucker teravalt keskpankade suhtumist, nagu oleksid nemad üksnes mulli lõhkemist ootavad koristajad, mitte aga need, kes peaksid selle ära hoidma.

ühendriike võib pikemas perspektiivis aidata dollari nõrgenemine, tänu millele kasvavad ekspordimahud ja väheneb väliskaubanduse defitsiit. Kuid nagu sageli – Ameerika on aevastanud ning ülejäänud maailmal tuleb gripp oma kehast juba ise välja ajada.

Erinevalt USA-st ja Euroopast peavad Aasia eluasemeturud siiski päris hästi vastu. See viitab, et maailmamajandus on ühendriikide käekäigust võib-olla hakanud vähem sõltuma.

Nagu märgib ajakiri Economist, erineb seekordne eluasemekriis aga varasematest, kus pitsitused ehitussektoris olid üksnes krahhi sümptomiteks. Seekord seisab probleemi taga eluasememull ise.

Sajad tuhanded hädas laenude tagastamisega

•• Esimesena tabab laenuvoogude kokkukuivamine ehitussektorit, mis suundub USA-s tõsise kriisi poole.

•• Juba praegu ootab Ameerikas maha müümist sadu tuhandeid laenuraskustesse sattunud inimeste kodusid. Ega nendest lahtisaamine lihtsalt käi: enam kui kümne kuu peale kerkinud keskmine ooteaeg on viimase 22 aasta pikim.

•• Esialgu ei kipu heldelt jagatud laenu abil soetatud kodude hinnad veel oluliselt langema, kuid ilmselt mitte enam kaua.

•• Euribori ning ühes sellega laenumaksete tõus ähvardab ka miljoneid Euroopa koduomanikke, kellest on maksete tasumisega hädas juba sajad tuhanded. Kuivaks jäänud krediidikaevud ei luba olulist leevendust isegi siis, kui Euroopa Keskpank peaks oma intressimäärasid kärpima.

•• Vaikselt, kuid kindlalt on hakanud langema ka kinnisvarahinnad. Economisti ülevaatest võib teha selge järelduse, et keskmise kodu maksumus on kukkunud kõige tuntavamalt Iirimaal, ent puutumata pole jäänud pea ükski EL-i suurem majandus.

Allikas: 17.dets.07 Eesti Päevaleht