Kuigi väärtpaberite ostmiseks on vaja palju vähem raha kui korteri soetamiseks ja aktsiakontot hallata pole kulukas, eelistavad eestlased raha paigutada kallisse kinnisvarasse.

Eestlane peab kõige kindlamaks ja tulusamaks kinnisvarasse investeerimist. Konjunktuuriinstituudi Swedbanki tellimusel korraldatud uuringust selgus, et 55% vastajatel oli võimalik investeerimise huvides oma igapäevast tarbimist piirata. Tuleviku kindlustamiseks usaldatakse enim kinnisvara – nii vastas 47% küsitletuid. See edestab ülekaalukalt nii aktsiatesse kui ka pensionisammastesse investeerijate osakaalu (vastavalt 13% ja 8%). Sealjuures usub kinnisvarasse enim kõrgema sissetuleku ja kõrgharidusega pigem noorepoolne Tallinna mees.

Samal ajal on eestlased oma kinnisvaraga emotsionaalselt väga tugevasti seotud ega taha seda müüa ka majandusraskuste tekkides. Häda korral kinnisvara müümine läheb vastuollu ootusega vanaduspõlves kinnisvarast majanduslikku tuge saada. Seetõttu peaks eestlane mõtlema alternatiivsetele investeeringutele. „Kaaludes konkreetseid investeeringuid, tuleb eelkõige lähtuda investeerimise, kogumise eesmärkidest – sellest, mille jaoks raha kõrvale pannakse,” märkis Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juht Lee Maripuu. Tema soovituse järgi tasub esimese asjana üle vaadata oma säästutagavarad, et näha, kui kaua suudetaks näiteks ootamatu tääkaotuse või haiguse korral ilma sissetulekuta hakkama saada. See osa sääste peaks olema paigutatud võimalikult turvaliselt ja suure tootluse teenimine ei saa olla eraldi eesmärk. „Riskantsemaid investeeringuid, nagu aktsiad ja fondid, võiks kaaluma hakata alles olukorras, kus nn likviidsuspuhver on juba olemas ja raha säästetakse kaugemate eesmärkide (vähemalt kolm aastat) tarvis. Näiteks pension ja lapsed,” lisas Maripuu.

Uuringust selgus ka paradoks: kuigi inimesed peavad kinnisvarasse investeerimist kõige tulusamaks, ei jälgi nad oma investeeringu väärtust turul. Seega nad ei tea, kui palju neile kuuluv vara väärt on, ja müügi korral ei pruugi hind ootustele vastata. ühtlasi ei anta endale aru, et kinnisvarasse investeerimine pole ühekordne kulu, vaid toob edaspidigi väljaminekuid. „Kinnisvarainvesteeringu eest hoolitsemine on laias laastus kindlasti kulukam ja energiamahukam kui väärtpaberiportfelli haldamine,” märkis Arco Vara Tallinna elamispindade osakonna juht Agur Tammistu. Teisalt on kinnisvara võimalik käega katsuda, näiteks oma korteris ise remonti teha ja maja ümbert muru niita. Väärtpaberitega toimetavad aga teised. Bärsiettevõtte väikeaktsionäril pole erilist võimalust ettevõtte käekäiku mõjutada. Väärtpaberite puhul on plussiks see, et võib alustada suhteliselt väikese summaga ja kui elamisest raha üle jääb, kasvõi iga kuu väärtpabereid juurde osta. „Kinnisvarainvesteeringul on n-ä sisenemisbarjäär ja tehingukulud oluliselt kõrgemad. Vajaduse korral saad väärtpabereid kiiremini rahaks vahetada kui kinnisvara. Kui investeerimisel aga südamest määda paned, on nii aktsiate, kinnisvara kui ka ükskõik mis muu investeeringu puhul lõpptulemus ikka üks: tühjad taskud,” selgitas Tammistu.

Kodu pole investeering

Investor Rene Ilves tõdes, et enamik inimesi ostab kinnisvara oma koduks ja seda ei saa pidada investeeringuks. „Investeeringu eesmärk peaks olema toota passiivset tulu, oma kodu toodab aga ainult kulu. Eestlaste esimene valik on traditsiooniliselt olnud kinnisvara, seda peamiselt seetõttu, et kinnisvara ostmiseks saab võtta väga lihtsalt ja soodsa intressiga laenu. Teistesse investeerimisinstrumentidesse paigutatakse tavaliselt oma kapitali, mida paljudel lihtsalt pole,” nentis ta.

Kui 2009.–2010. aastal oli investeerimisvõimalusi rohkem kui investeerijaid, siis praegu on investeerimisvõimalused väga piiratud: paljud kapitaliomanikud on hirmust üle saanud. „Kui kellelgi on tekkinud raha ülejääk ja ta soovib seda kuhugi paigutada, siis minu esimene soovitus on kaaluda ise ettevõtjaks hakkamist,” ütles Ilves.

„ühest vastust küsimusele, kas alati osta aktsiaid või alati osta kinnisvara, pole – see sõltub sellest, mis parasjagu maailmas toimub,” sõnas Arengufondi majandusekspert ja tarkinvestor.ee asutaja Kristjan Lepik. Tema arvates peaks targal investoril olema nii kinnisvara kui ka aktsiaportfelli, et riske hajutada. „Kui me vaatame kolm aastat ette, siis ma ütleks, et täna on aktsiaturud ülehinnatud, tegu on mõningase mullistumisega. Täna tuleks olla ettevaatlik väärtpaberiinvesteeringutega aktsiaturgudele ja kinnisvara on võib-olla mõistlikum. Aga kui aktsiad kukuvad maailmas 30–40%, siis olukord muutub ning aktsiad lähevad võrreldes kinnisvaraga soodsamaks,” selgitas ta.

Alustajale sobiksid fondid

LHV maaklertegevuse juhi Alo Vallikivi sõnul võiks investeerimist alustada emmal-kummal moel: kas käia välja korraga veidi suurem summa (nt 1000 eurot) või investeerida perioodiliselt väiksem summa (nt 50 eurot kuus). Alustav investor võiks Vallikivi soovitusel mõelda eelkõige fondidele: nende sisenemistasu on väike, enamasti 1% investeeritavast summast, ja hästi hajutatud, investeering on tehtud kümnetesse, mõnel juhul isegi tuhandetesse aktsiatesse. „Fonde valides tuleks esmalt vaadata, kui suured on tasud. Sisenemis- ja väljumistasud võiksid jääda 1–2% piiresse. Fonde valides tuleks lähtuda oma riskivalmidusest: mida väiksem on huvi riske võtta, seda laiapõhjalisem peaks fond olema,” märkis ta. Ka võlakirjade osakaaluga saab oma riski vähendada: mida rohkem on fond võlakirjade poole kaldu, seda väiksem on fondi risk. Lihtsaim võimalus oleks osta indekseid järgivaid fonde, mis investeerivad samadesse aktsiatesse, mis kuuluvad indeksisse, näiteks USA suurettevõtteid koondav S&P 500 indeks või tehnoloogiasektori aktsiaid koondav Nasdaqi indeks.

Kohalikule või Balti bärsidele investeerimisel olulist vahet ei ole, internetipangas saab tehinguid edastada üle kogu maailma. „Küsimus võib olla teenustasus, sest enamasti on Balti väärtpaberite teenustasud odavamad,” lisas Vallikivi. Balti aktsiaturg taastus küll 2008. aasta kriisist päris kiiresti, kuid pärast seda on ettevõtete kasv takerdunud ja investorite huvi kohalike ettevõtete vastu vähenenud. See aga on aktsiate hindadele kehvasti mõjunud. 

Bärsihai soovitab algajale investoriledividendiaktsiaid

LHV investeerimis- ja kauplemismängu Bärsihai kahe viimase aasta võitja Marat Kasparov märkis, et mängus tehtut ta päristurul ei kordaks. „Mängus võtsin maksimaalse riski, kuid see pole jätkusuutlik strateegia. Tegelikkuses tuleb riske siiski maandada. Investeerimise puhul on 10–25% tootlust väga hea tulemus, päevakauplemisel aga mitte. Igapäevaselt tegelen päevakauplemisega ja olen sellega tegelenud aktiivselt viis-kuus aastat,” ütles Kasparov. Kui iseloom ei kannata väga riskimist ja soovite pigem madalat ja turvalist riski, siis soovitan dividendiaktsiaid: panku, telekome, riigiettevõtteid – näiteks Tallinna Vesi.”

Kasparov soovitab unustada kõik ebalikviidsed instrumendid või keskkonnad nagu Forex, Bitcoin, sendiaktsiad, volatiilsusinstrumendid (mida suurem on volatiilsus, seda närvilisemalt liigub aktsia), püramiidid, futuurid (väärtpaberid, mis kohustavad vara tulevikus varem kokku lepitud ajal ja hinnaga ostma-müüma). „Uskuge mind, minust riskantsemaid inimesi on vähe. Kuid ei tohi loll olla, riskida tuleb õiges kohas ja õigel ajal ning kuldne reegel on see, et tasuta raha pole olemas,” kinnitas ta.

üürikorteri puhul tuleb esmalt mõelda sihtgrupile

Agur Tammistu, Arco Vara Tallinna elamispindade osakonna juht

Selleks et soetatavat kinnisvara saaks vajaduse korral ka mõistliku aja jooksul ja tulusalt müüa, tuleb vaadata edasisi kulusid. Eriti remondifondi ja hoonega seotud laene, sest üldjuhul tuleb need tasuda omanikul, mitte üürnikul. Tuleb arvestada ostetava kinnisvara haldamisele kuluvat aega. Kas osta viis korterit äärelinna või sama raha eest kaks korterit kesklinna? üüritulu on üldjoontes sama, kuid ühel juhul on tääd rohkem, teisel juhul jälle vakantsus väiksem. Tühjana seisev kallim korter on nii saamata jäänud üüri kui ka kommunaalkulude tasumise vajaduse poolest suurem rahaline kaotus kui väiksemat, kuid pidevat positiivset rahavoogu tootev äärelinnakorter.

Investeerimise eesmärgil soetatavat eluaset tuleb vaadata kui kaupa, mis toodaks tulu. Esmalt tuleb mõelda sihtgrupile, kes seal tahaks elada, ja siis arvutada, kui palju see sihtgrupp maksta suudab. Kui osta korter mitte üüritulu teenimiseks, vaid pigem kordategemiseks, ajutiseks kasutamiseks ja hiljem müümiseks, tasub arvestada, et ostja ei maksa üldjuhul kinni korteris tehtud remonti ega sinna paigaldatud kvaliteetseid seadmeid. See-eest saab näiteks käägimääbli ja kodumasinatega korterit müüa kiiremini kui teisi samas hinnaklassis olevaid kortereid, milles neid ei ole.

Investeerides pange enne ostu kindlasti paika ajahorisont, kui kaua soovite raha konkreetse kinnisvara all hoida. Pikas perspektiivis on Eesti kinnisvara hinnad tõusuteel, kuid teatud juhtudel vähendavad ajas ja konkreetses piirkonnas toimuvad muutused ostetava kinnisvara väärtust. Näiteks kui naabrusse ehitatakse mürarikas, tolmu ja haisu tekitav tehas või merevaadet, mille eest märkimisväärse summa maksite, hakkavad varjama uusehitised.

Eestlane peab tulusaimaks investeerida kinnisvarasse

Swedbanki uuringust selgus, et 55% vastajatel oleks võimalik oma igapäevast tarbimist investeerimise nimel piirata. Tuleviku kindlustamiseks usaldatakse enim kinnisvara, ent oma korterit ei taheta müüa ka majandusraskuste leevendamiseks.

Kuhu eelistate oma vaba raha paigutada?

TELEFONIKüSITLUSELE VASTAS 800 EESTI ELANIKKU.

* Raha paigutamine „sukasäärde, madratsi või padja alla”, lapsed ja lapselapsed, väärismetallid (kuld), ettevõtlus, haridus

Aktsiatehingute tasud Eesti väärtpaberiturul