Kuu: juuli 2007

Kuid paljudele on siiski seni saladuseks see, mis võib sellel turul – aga ka majanduses üldse – juhtuda ehitussektori aeglustumise korral. üksmeel valitseb vaid ühes: viimaste aastate olukord ei saa enam kesta. ülejäänus aga ulatuvad arvamused seinast seina – mõõdukast korrektsioonist kõva pauguni välja. Seda eriti küsimuses, millised võivad olla ehituses toimuva tagajärjed.

Kombe kohaselt domineerivad meedias muidugi tumedamad variandid, sest muud on igavad. Pealegi on selliseks suhtumiseks piisavalt silmanähtavaid põhjusi: uusi kesklinna kortereid ei kiputa enam ummisjalu ostma ja eluruumide hinnad langevad üle kogu Eesti.

Mina ise kinnisvaraturust lähtuvasse musta stsenaariumisse ei usu. Ei tähendanud ju ka 1997. aasta bärsimulli lõhkemine mingit üldist majanduskatastroofi, kuigi nii mõnelegi mehele või firmale oli toimuv väga valus. Liiatigi ei ole elamusektor Eesti majanduses see koht, kus oleks tegu irratsionaalse ülepakkumisega. Vajalik elamuehitus ei tohiks aga saada normaalsele majandusele mingiks koormaks, pigem vastupidi. Meenutagem kas või seda, et Teise maailmasõja järgsel Lääne-Saksamaal sündis vähema kui viieteist aastaga majandusime – ning selle ime koostisosaks oli ka sõjas puruks pommitatud linnade ülesehitamine suurematena kui nad kunagi olid olnud. See tähendas ka palju muljet avaldavamat elamuehitustempot, kui oleme näinud Eestis.

 

Elamufond on vilets

 

 

Elamusektoris toimuvale ja selle tagasimõjule hinnangu andmiseks on vaja vastuseid enamatele küsimustele, kui pakub informatsioon müügi ja hindade kohta.

Kõigepealt on vaja vastust küsimusele, kas Eestis ehitatakse tõepoolest üle mõistuse palju eluruume. Küsimus võib tunduda olevat põhjendatud, sest formaalselt ei peaks Eestis eluruumide puudust ju olema. Meil tuleb keskmiselt iga 2,2 inimese kohta üks eluruum, mis on päris heas kooskõlas Euroopa keskmisega. Paraku on meie eluruumide kvaliteet vilets: umbes kolmandik neist on vanemad kui 50 aastat ega ole läbi teinud noorendamiskuuri. See tähendab, et elamuehitusbuumi alguseks oli meil kogunenud ümmarguselt 200 000 eluruumi, mis vajasid kas asendamist või põhjalikku renoveerimist. Tegelikult on olukord  elamuturul veelgi keerulisem, sest osa olemasolevast elamispinnast asub sellistes kohtades, kus seda ei lähe enam mitte kunagi vaja. See ei olnud mood ega kergemeelsus, mis tõukas inimesi ummisjalu maju ja kortereid ehitama, vaid senine naeruväärselt väike elamuehituse maht ja meie elamufondi suure osa üha närusemaks muutuv olukord.

Määdunud aastal valmis meil statistika andmeil 5068 eluruumi, kusjuures tuhande eluruumini aastas jõudsime alles sajandivahetuseks. Ettevaatuse mõttes korrutame järgneva analüüsi tarbeks need arvud kahega, sest statistikud on saanud arvesse võtta siiski ainult seda, mille kohta neil on andmeid. Tekib ju meil igal aastal juurde piisavalt palju eluruume, mis on peaaegu valmis, kuid mida me selle “peaaegu”  pärast statistilistes aruannetes ei näe.

Kui nüüd võtta arvesse, et Eesti vajab ümmarguselt

600 000 eluruumi ning et eluruumi keskmiseks kestvuseks peetakse Euroopas 50–60 aastat, tuleb välja, et meil tulnuks ka siis, kui ei oleks tekkinud 200 000 eluruumi suurust võlga, aastas ehitada või täielikult renoveerida umbes 10 000 eluruumi. Sellise elamuehituse mahuni jõudsime me heal juhul alles määdunud aastal. Kuid paraku on meil lunastada ka eelmiste kümnendite 200 000 eluruumi suurune võlg! Seega, arvestades objektiivset vajadust, ehitatakse Eestis ikka veel liiga vähe.

 

Nõudlus eluasemetele jääb

 

 

Kuna meie elamufond on selline nagu ta on, ei saa nõudlus elamuehitusele veel niipea alaneda – seda siis, kui kestab vähegi talutav majandusolukord. Inimestel on vaja kuskil elada ja Euroopa Liidu keskmisele tasemele lähenevas liikmesriigis ei sobi selleks lagunev ja väheväärtuslik elamispind. Samas on arusaadav ka see, et mitmesugustel põhjustel on nõudlus juba aastaid olnud suurem kui pakkumine ning nõudlust ületava pakkumise korral on juhtunud see, mis juhtuma peab – korrektsioon. Nii kallines ehitus ka selle aasta teises kvartalis peaaegu kolm korda enam kui tarbijahinnaindeks (THI), vastavalt  15,2 ja 5,7%.  Ehituse kallinemisest andis lõviosa tääjõu puudusest (sealhulgas ka ehitajate massilisest lahkumisest) tingitud 26,5% suurune palkade tõus ja THI-d kahekordselt ületav ehitusmaterjalide kallinemine.

Kuivõrd tääjõu ja kaupade ning teenuste vaba liikumine on Euroopa Liidu alustala ja selle mõju Eesti elamuehitusturule vääramatu, tuleb seda mõju lihtsalt arvestada. Ka tundub mulle, et praeguseks oleks hindade tõus ja laenuraha kallinemine suure osa vajalikust tääst juba teinud ning elamuehituse kasvutempo stabiliseerunuks tasemele, kuhu ta olekski võinud jääda mõneks ajaks püsima, kui vaid meie majandusel ei oleks probleeme muudes valdkondades. Muret tekitab eeskätt meie ettevõtete endiselt nõrk konkurentsi- ja ekspordivõime, arendustegevuse vähesus, aga ka jätkuv tarbimiskultus, mis võib ühel hetkel saada saatuslikuks ka eluruumide ehitajatele. Loomulikult võib väita ka vastupidist, et elamuehitus ongi kurja juur, kuivõrd ta pole arvestanud teiste majandussektorite nõrkust. Siiski tundub mulle, et kõigest sõltumata sunnib meie elamufondi reaalne olukord ka tulevikus kümneid tuhandeid inimesi esimesel tekkival võimalusel võtma riskantseid laene, et kindlustada endale normaalsemaid eluruume. Seda oleks tark arvestada. Elamuehitus peab käima just samamoodi kui leiva küpsetaminegi.

Kui siin on midagi viltu läinud, siis vahest ainult see, et hulk “asjapulki” on hakanud elamuehitusbuumist ja mis veel hullem, tarbimiskultusest saadud kasvu samastama majanduse konkurentsivõimest tuleva kasvuga ja jätnud konkurentsivõime küsimused unarusse.

Loomulikult näevad ja teavad Eesti majanduse nõrkusi ka eluasemelaene andvad kommertspangad. Kuid meie jutt kinnisvaraturu kokkuvarisemisest ei tohiks neid eriti hirmutada, sest nemad ei kaota kinnisvaraturul keskpikas perspektiivis mitte mingil juhul. Eesti turg on väike ja võimalikke lühiajalisi kahjumeid peaks kõik Eestis tegutsevad kommertspangad suutma päris kenasti maandada. Praegu on investeerimist ootavat raha maailmas ülemäära, seda tekib ja tekitatakse pidevalt juurde ning seistes hajub see raha kiiresti. Elamud seevastu on selline kinnisvara, kuhu investeeritud raha ei lähe enamjaolt kunagi päris hapuks. Inimestel on ju ka raskemal ajal vaja kuskil elada.

Küll aga peaksid laenuvõtjad, olgu siis üksikisikud või ettevõtjad, ise olema ettevaatlikumad, sest see, et pangad on oma riskid maandanud, ei tähenda kaugeltki, et ka iga üksikisiku finantsrisk on maandatud. äraseletatult tähendab see, et ega kinnisvaraturul (eriti aga elumuehituses) lõppkokkuvõttes muud midagi ei juhtu, kui et osa varast võib vahetada omanikku, kusjuures üleminek võib toimuda endisele omanikule üpris ebameeldivatel tingimustel.

Kuid elamuehitus ise kauaks peatuda ei saa, sest elamufondi vananemine pole mitte majandus-, vaid loodusseadus. Ning loodusseadusi ei saa pikemat aega eirata. Kuid see pole mingil juhul imerohi, mis suudaks konkurentsivõimetut majandust püsti hoida. Selleks saab olla üksnes kõrgetasemeline toodang kas kaupade või teenuste näol.

Siiski võib arvata, et sisemaise nõudluse mudel toimib meil veel mõnda aega – olgugi et järjest madalamate tuuridega. Me pole kõiki oma likviidseid varasid lihtsalt veel ühel või teisel moel rahaks teinud.  

 

Raha otsib kohta

 

 

Praegune maailmamajandus on imelik fenomen, mis toimib põhimõttel 1/3 +1/3 + 1/3. Ehk teisisõnu:  üks kolmandik maailmast laenab pidevalt teisele kolmandikule, kelle hulka kuulub ka Eesti, raha, et see teine saaks osta esimeselt kolmandikult nende toodetud kaupu. Kolmandast kolmandikust ei sõltu maailmamajanduses praegu otseselt midagi, ta kujutab oma mahajäämuse ja vaesusega lihtsalt ohtu nii iseendale kui ka teistele.

Nüüdseks on Aasia riigid laenanud oma tohututest säästudest Põhja-Ameerikale ja Euroopale mitmel viisil üle kolme triljoni USA dollari ja raha juurdevool ei näi veel peatuvat. Credit Suisse’i Aasia-suuna peaäkonomist Dong Tao kirjeldas ajalehes Financial Times praegust olukorda järgmiselt: kui kaheksa aastat tagasi püüdis Aasia tervikuna meeleheitlikult endale raha hankida, siis nüüd otsib ta sama meeleheitlikult kohti, kuhu kogunenud raha kulutada.

Seni kui Eestis ei jätku eluruume, ei ole ka Eesti elamusektor raha omanikele kõige halvem raha paigutamise koht.

ühes mõttes meil isegi vedas, et me ei suutnud koos Sloveeniaga eurole üle minna. Pärast eurole üleminekut voolanuks meie elamusektorisse juurde veelgi rohkem raha ning ebakõla elamuehituse tempo ja muu majanduse konkurentsivõime vahel paisunuks veelgi suuremaks.

 

Allikas: Eesti Päevaleht, 28.juuli 2007

Heido Vitsur, majandusteadlane

Määdunud aastal alguse saanud elamukruntide metsik hinnaralli püstitas selles turusektoris uusi rekordeid, hinnad tõusid kohati koguni kuni 200 protsenti. See oli üsna loogiline asjade käik, kuna hinnavahe korterite ning kruntide vahel muutus ebanormaalselt väikeseks.

Praegu on müügiperioodid märgatavalt pikemaks veninud ning kruntide eest küsitavad hinnad tõusnud.

Elamukruntide ostu aktiivsuse languses mängivad muuhulgas rolli ka ehitushindade tõus ning ehitustääjõu nappus.

Krundid ja majad, mis paiknevad kohas, kus puudub elementaarnegi infrastruktuur, praegu enam kaubaks ei lähe. Ostja hindab elukeskkonda kui tervikut, mitte pelgalt ostetavat maja või maatükki. Oluline pole niivõrd see, kui mitme kilomeetri kaugusel üks või teine elukeskkond asub, vaid see, mil määral arendajad ja kohalikud omavalitsused piirkonna terviklikkusele ja infrastruktuurile on panustanud ning millised on tuleviku perspektiivid. Sest mõnusaid kohti elamiseks leidub nii linnale lähemal kui ka kaugemal. Arendajad on selle arvesse võtnud ning kohtadesse, mille läheduses pole asustust ega infrastruktuuri, oma projekte planeerida lähiajal ei riskita.

Tänasel turul võib hästi kaubaks minevad arendusprojektid jagada kahte. Huvi tuntakse hoonestamata elamukruntide vastu, kus juba enne müügitegevuse algust on välja arendatud teedevõrk, tänavavalgustus ja vajalikud kommunikatsioonid, ning kuhu inimene oma äranägemise järgi sobiva kodu rajada saab. Hoonestamata elamukruntide puhul on märgusõnad arhitektuurselt hästi lahendatud planeering, looduslikult kaunis asukoht ja lähedus n-ä tuumikkeskustele. Järjest enam pannakse rõhku ostetava maatüki valmidusastmele, enam ei osteta pelgalt elamurajooni planeeringut paberil lubadustega, et kommunikatsioonid valmivad järgmisel aastal.

Teisalt huvitavad ostjaid täiesti valmis ja siseviimistlusega nn võtmed-kohe-kätte majad, kuhu ilma lisa aja- ja rahakuluta sisse kolida saab. Kindlasti lähevad paremini kaubaks suuremate ja tuntud arendajate poolt pakutud elamud.

Inimesed ei ole huvitatud majakarbi ostmisest ja seal siseviimistlustääde tegemisest. Selle põhjused on ehitustääjõu nappus ning pikad ooteajad tellitud viimistlusmaterjalide kättesaamisel.

Vakantse maa nappus ja oluliselt kõrgemad hinnad Tallinna väljakujunenud elamupiirkonnas nagu Nõmmel, Pirital, Kakumäel ja Kristiines on suunanud elamuehituse Tallinnast üha kaugemale väljapoole. Krunte ja maju soovitakse osta Keilasse, Tabasallu, Sakusse ja Sauele. Eelistatud ja perspektiivsemateks võib pidada ka suuremate magistraalide nagu Peterburi, Tartu, Viljandi ja Pärnu maantee lähedusse jäävaid piirkondi.

Tallinnast kaugemale jäävatest piirkondadest otsitakse krunte näiteks Kohilasse, Kuusalusse ja Saue valla äärealadele, kus on tagatud suhteliselt hea transpordiühendus ja hinnad Tallinna külje all olevatest piirkondadest mõnevõrra soodsamad.

Elamukruntide keskmised ruutmeetrihinnad Tallinnas ja lähivaldades.
    piirkond, keskmised ruutmeetri hinnad, kr

  • Tallinn, Pirita 1500-4000
  • Tallinn, Nõmme 1500-4000
  • Tallinn, Kakumäe 1500-3500
  • Harku 300-1500
  • Jõelähtme 150-600
  • Kiili 600-1200
  • Rae 600-1400
  • Saku 500-1400
  • Saue 500-1400
  • Viimsi 1000-3000

Allikas: Arco Vara

 

Allikas: äripäev, 16.juuli 2007

Ma ei taha viimastel nädalatel olla nende nahas, kes Maakri tänaval või Liivalaia ääres elavad. Varasest hommikust kuni hilise õhtuni käib üks pidev müristamine. Stockmanni kaubamaja kõrvale hakkab kerkima järjekordne kõrghoone. Nagu mitmel pool mujal Tallinnas ja teisteski linnades, kus uusi maju kerkib ikka veel nagu seeni pärast vihma. Kuigi kinnisvaraturul pidavat olema suur kriis.

Eestis armastatakse äärmusi – kui korterite ja majade hinnad kerkisid aastas kuni kolmandiku, räägiti hinnarallist ja unistati kinnisvaraturu stabiliseerumisest. Unistati ajast, mil korteriostja võib rahuliku südamega kümme-kakskümmend korterit üle vaadata ega pea kartma, et see pool tundi pärast tema vaatamist ära ostetakse.

Tänaseks on see aeg kätte jõudnud. Müüjate turust on saanud taas ostjate turg ning inimestele ei saa enam igasugust saasta korteri pähe maha müüa. Taas on muutunud oluliseks see, et eluase oleks kvaliteetne ja seinad ka tuult peaksid.

Aga nii mõnigi peab ikka langema äärmustesse ja rääkima suurest kinnisvaramulli lõhkemisest. Rääkima sellest, kuidas kohe-kohe paisatakse sundmüüki tuhandeid kortereid, sest omanikud ei pruugi nende peale võetud laenudele enam lisatagatisi leida. Sellest, et samad inimesed veel aasta-paari eest stabiliseerumise vajalikkusest rääkisid.

 

Kinnisvaraturul ei ole kriisi, vaid on saabunud normaalne aeg, kus hinnad ei rallita ja saasta müüa ei saa. Mõnele väikearendajale või spekulandile võib see ju valus ja talumatu olla, kuid keskmisel inimesel on sellisest olukorrast ainult võita. Enam ei pea nutma selle pärast, kui sa oled pool aastat kinnisvaraostuga hiljaks jäänud ja selle ajaga sadu tuhandeid kaotanud.

Kogu Eesti liigub järjest enam selle poole, et ka meile jõuab igav Põhjala aeg, kus midagi erilist ja päärdelist ei sünni ning asjad liiguvad vaikselt ja omasoodu. Tegelikult on suur osa inimestest ju taolisest elukorraldusest kogu aeg unistanud. See ongi see Läände jõudmine, millest meil nii palju on räägitud.

Tore on ka see, et need samad uusasumid, mida aastate eest koleduse etaloniks nimetati, on nüüd vaiksed ja rahulikud rohelised külakesed, kus, olgem ausad, on päris mõnus ja rahulik elada.

Nüüd jääb üle oodata vaid seda, et ka ehitusturul asjad normaalsetesse rääbastesse liiguksid ning kaoks olukord, kus iga külajoodik võib ennast ehitajaks nimetada ja selle eest ulmelisi palku küsida. Mõnele ettevõtjale on see küll valus tulevik, aga mis siis.

Allikas: Postimees,14.juuli 2007

Ehkki pank ei saa veel avaldada II kvartali statistikat, kinnitas panga eraisikute finantseerimise osakonna laenuhalduse juht Katrin Karhu, et esimeses kvartalis väljendus inimeste käitumises ootus – kas osta või oodata.

Tihti tehti otsus hoopis eluaseme üürilevõtmise kasuks. “See väljendus selgelt ka tulemustes: uusi kliente lisandus vähem, samal ajal suurenes keskmine laenusumma,” ütles Karhu. “Kuna teises kvartalis andis turg inimeste ootustele järele tänu pakkumise kasvule, mis alandas kinnisvara hindu, siis seetõttu laenuturg ka elavnes.”

Kuna Sampo Pank on olnud eluasemelaenude väljastamisel kliendi omafinantseeringu määra suhtes üsna konservatiivne, siis praeguses turusituatsioonis ei ole vajalik olemasolevatelt korrektse maksekäitumisega klientidelt laenule lisatagatist nõuda. Sama kinnitasid Hansapank ja Nordea.

Paanikaks pole põhjust

 

“Lisatagatisi ei ole esialgu põhjust nõudma hakata, sest laenu väljastamisel ja tagatislepingu sõlmimisel on juba arvesse võetud kinnisvarahindade kõikumine turul ja sellega seoses on tagatislepingutes ülekate laenusumma suhtes,“ ütles SEB Eesti ühispanga jaepanganduse divisjoni direktori asetäitja Tõnu Sepp. “Makrotasandil toimunud sündmustest võiks märkida, et erasektori laenujäägi kasvutempo alanes 2006. a juunikuu 70%-lt selle aasta juuniks 52%-le.“

Rime Kinnisvara elamispindade osakonna juhataja Monika Meldo sõnul on pangainimesed kohtumistel kinnitanud, et vaid juhul, kui kliendil tekivad makseraskused, võib pank lisatagatisi nõuda. “Pangad ei ole suutelised kogu turult kinnisvara hinna langedes 20–30 protsenti lisatagatisi nõudma,“ lisas Meldo.

Samas kaaluvad mõned arendajad suuremate projektide sihtotstarbe muutmist – näiteks hotellideks projekteeritud ehitisi on hakatud nimetama büroohooneteks.

 

Ehituse hinnad stabiliseeruvad

 

•• Rotermann Eesti juhatuse esimehe Heiki Kivimaa sõnul on ehituse hinnad hakanud stabiliseeruma. ”Ruutmeetri hinda on keeruline äelda. Väga palju sõltub konkreetsest projektist, ehitusmaterjalidest ja asukohast. Kesklinnas on autode parkimise probleemi lahendamine keeruline ja maa alla minek on väga kallis. üle 20 000 kr ruutmeetrilt ei maksa ehitajale keegi.’

•• Väiksemate ehitusfirmade juhid kinnitasid, et hinnapakkumised tehakse Tallinnas vahemikus 15 000–20 000 kr ruutmeetrilt, millele lisandub krundi hind.

Allikas: Eesti Päevaleht, 18.juuli 2007

Eestlased armastavad olla omanikud ning viimaste aastate hinnaralli kinnisvaras on seda soovi vaid kinnistanud.

akna sulgemiseks klikkige pildil 

Pindi Kinnisvara eluruumide osakonna juhataja Pärle Sepping-Raua sõnul tuleks võimalusel proovida korterit siiski osta, kuna iga makstud üür läheb n-ä võõrasse taskusse, iga laenumakse teeb aga eluaseme, olgugi et pisku kaupa, rohkem enda omaks. Siiski võib üürikorter pakkuda paremat elukvaliteeti. ‘Kui on tegemist näiteks suure perega, kel pole võimalik nii suurt elamist osta, et iga laps oma toa saaks, aga sissetulek võimaldab enamatoalist korterit või maja üürida, tasuks pere heaolu silmas pidades endale eluase üürida,’ seletab Sepping-Raud.

üürimishinnad sõltuvad nõudlusest. Praegune üüritootlus turul jääb umbkaudu viie protsendi tasemele, seega investeeringuks korterit osta pole ilmselt väga mõistlik. Seda enam, et hinnatase on üsna kõrge ja lähiaastatel pole enam loota ka suuremat hinnatõusu. Küll on oodata üürihindade jätkuvat tõusu, millise tasemeni täpselt, reguleerib turg. Praegu on turul laenumakse ja korteriüüri suurusjärk laias laastus sama.

Oü ERI Elamispindade Kinnisvara juhatuse liikme Mart Saa sõnul oodatakse elamispindade hinnalangust. Seetõttu on paljud osta soovijad valmis mõnda aega korterit üürima, et soodsam hind ära oodata. See omakorda tõstab üürikorterite nõudlust ehk tõstab hindu.

Võib väita, et väljakujunenud üüriturgu Ida-Virumaal praktiliselt ei eksisteeri, turul on vaid üksikud pakkujad. Pakkumiste arv siiski kasvab.

Aivo Peterson, Eri Ida-Eesti Kinnisvara Oü kontori juhataja.

BPE Kinnisvaraeksperdi turundusjuhi Dea Hüvoneni sõnul võetakse üürihinna kujunemisel arvesse korteri seisukorda ja asukohta, jälgitakse teisi sama piirkonna pakkumisi. Kui Tallinna ja Tartu korterite üürihinnad ei sõltu oluliselt aastaajast, siis Pärnu linnas tõusevad suveperioodil hinnad märkimisväärselt ning langevad taas sügisel. Enim nõutud on kõikjal heas seisukorras kaasaegselt sisustatud kahetoalised korterid, lisaväärtuse annavad parkimiskoht ja väljakujunenud infrastruktuur.

Ringo Rahumeele (ERI Kinnisvara) sõnul on Tallinna kesklinnas uues majas asuva kahetoalise 50 ruutmeetrise pindalaga korteri hind kaks miljonit krooni. Perioodiga 30 aastat ning esmase sissemaksuga 30 protsenti tuleb korteri igakuiseks laenumakseks umbes 7500 krooni. Samasuguse korteri keskmine üürihind ulatub Tallinnas ligemale üheksa tuhande kroonini.

‘Senisest rangemad kodulaenu tingimused ja kõrged müügihinnad on aga muutnud üüriturgu aktiivsemaks. Ostuks raha puudumine sunnib paljusid üürimise peale mõtlema. Seega on üüriturul oodata hinnatõusu,’ seletab Rahumeel. ‘Kui kaaluda, kas korter üürida või osta, siis koduks soovitan osta. Kiire kasumi teenimise eesmärgil aga oleks mõistlik tulusamaid rahapaigutamise viise otsida.’

üürimise head ja vead
    Eelised

  • Võimalus mugavalt elukohta vahetada.
  • Ei pea muretsema korrasoleku eest, see on omaniku mure.
  • üürihind on reeglina odavam kui liisingmakse.
  • Laenukoormuse puudumine, mure puudumine tagatise osas.
  • Vahelduse võimalus elukoha valikul, näiteks tääkoha muutudes võimalik kolida uue tääkoha lähedale.
  • Sõltumatus kinnisvarahindade langusest.
    Miinused

  • ‘Maksa nagu surnud hobust’ – üürimine on puhtalt kulu, liisingumakse on osalt intress, osalt investeering.
  • Kasust ilmajäämine kinnisvara hindade tõusu puhul.
  • Kodu- ja omanikutunde puudumine.
  • Ei saa vajadusel kinnisvara tagatisel tarbimislaenu võtta, ehkki palk võimaldaks.

Allikas:äripäev, 16.juuli 2007

© 1994-2024 EKFL | Privaatsus